Mind jälgitakse 24/7 365

Ka see aasta otsustasin näitustepostitustele punkti panna millegi teistsugusega ning ajanappusest tingituna olen kohustatud korda saatma midagi, mis võib tunduda veidi kohatuna. Nimelt teen postituse enda kritseldustest, sest mingis mõttes elangi keset kunstinäitust, kus minu igapäevaseid tegevusi jälgib 31 silmapaari. 

Kunstnik: Eliise Allesfeld 

Kuraator: Eliise Allesfeld

Olles ise kõikide teoste autor, hindan üldpilti küllaltki objektiivselt. Teoseid on (seinal) hetkeseisuga kokku 31, nende seas on varieeruvates formaatides nii joonistusi kui ka maale. Enamasti on seinal näha meessoost isikute nägusid, büste. Inimesed on kujutatud erinevate emotsioonide, näoilmete ja nurkade alt ning piltide veidi lohakas paigutus loob väga mitmekesise mulje. Varieerub ka joonistatute vanus ja nahavärv ning enamustel piltidel on kujutatud tuntud isikuid. 

Subjektiivselt vaadeldes meeldib mulle erinevate tehnikate kasutamine. Maale minu püsikollektsioonis väga ei leidu, sest tihti pole mul aega nii suure ettevõtmise jaoks, küll aga on hariliku ja värvipliiatsitega tehtud tööd need, mis suure osa seinast enda alla võtavad. 

Tundub, et kui mu käsi pliiatsite ja pintslite haaramist ei lõpeta, siis tuleb varsti seina juurde ehitada.

Nostalgia

28.04 sattusin suure tormi ja vihmase ilma tõttu mulle tuttavate Tallinna Kunstikooli seinte vahele varju ning arvasin, et kasutan võimalust kaks kärbest ühe hoobiga maha lüüa. 

Kunstnikud: Tallinna Kunstikooli õpilased

Kuraator: Tallinna Kunstikooli õpetajad (?)

Kuna ma tihti Kevade tänavate vahele kõndima ei satu, siis tolle jalutuskäiguga - või õigemini kerge sprindiga mööda kõnniteed - pidi mu aju vastu võtma meeletut informatsiooni. Kõik mälestused tulid just kui tsunaami ning uputasid mu enda alla - natuke irooniline võrdlus antud olukorda arvestades. Sisse astudes tundsin end kui ajas tagasi rännanu, kõik oli täpselt samasugune ainult et kõik oli nii erinev. Seinu kaunistasid õpilaste tehtud maalid ja joonistused. Peaaegu igal pildil oli mingi rekvisiit, mille kallal ka mina kunagi pusisin. Osad maalid olid ka oma kompositsiooni poolest täpselt sellised nagu neli-viis aastat tagasi ning sel hetkel ma taipasin tõsiasja, et mõned asjad ei muutu kunagi. Muidugi pakkusid mulle huvi modellidest tehtud joonistused, sest need teosed olid kõigil täiesti erinevalt välja kukkunud, ja see on iseenesest mõistetav. Silma jäid kaks tööd, mis tundusid olevat kiirtehnikates tehtud, kuid samas õhkab nendest valmimiseks kulunud higi ja vaeva. Eriti meeldis mulle maal istuva inimese figuurist, sest kohati lihtsat tehnikat on küllaltki raske kätte saada. 

Arvan, et see oli privileeg - näha kunagiste suurte kunstnike esimesi töid. 

Mõttetu süsteem II

29.04 külastasin Tarmo Salini ja Ekke Väli ühisnäitust Linnagaleriis. 
Kunstnikud: Tarmo Salin, Ekke Väli
Kuraator: Anneli Porri

Näituse pealkiri viitab tagasi Salini lõputööle EKAs 2001. aastal. Praegu Eesti Kunstimuuseumi kogudesse kuuluvad objektid annavad Salini edasiste tööde läbivat meeleolu: aistingute üheaegset teravnemist ja tuhmumist, rutiini talumist ja talumatust. 

Minu jaoks on galeriides käimine alati natuke kummaline kogemus olnud - nii ka seekord. Sisse astudes embas mind kohe summutav vaikus kuid samas torkas mind ribide vahele terav ja defineerimatu valvel olek. Nii põhimõtteliselt sammusin kohe laudadel olevatest tühjana näivatest tarbeesemetest mööda tagumise ruumi seina juurde, kus rippusid punaste ristidega ülevärvitud tekstid. Süvenesin nendesse ning peale paari küsimärgi elimineerimist kuklasagarast(kuklaluu all paiknev ajuosa, mis tegeleb nägemisega) mõistsin, et tegu on ühiskonnakriitiliste vabavärsiliste luuletustega. See kõik mekkis eestlaslikult magusalt, sest kombekohaselt meeldib ju sinimustvalgele rahvale ikka kõike mustata. Lugedes rida rea järel, hakkasid silma jääma augud süsteemis ning esile tõusis allasurutud ühiskonna pale. Sain aru, et mind esmalt ehamatanud valvel olek oli alateadlik instinkt, mis käis näitusega kaasas, ning hoiatas sind ümbertoimuva eest. 
"Oma intrigeerival viisil on tema tööd alati kaardistanud kokkupõrkeid isiklike uskumuste ja minimalistliku kujundikeele vahel, parodeerides nii kohalikul kui globaalsel tasandil ühiskonnas arvukalt leiduvaid mõttetuid süsteeme," on öelnud Hanno Soans ning härra Soans, ma nõustun teiega 101%.

Kumu hitid

14.05 jõudsin ka näitusele "Kumu hitid", kus kajastub kaasaegne kunst Eesti Kunstimuuseumi kogust. 
Kunstnikud: Tõnis Saadoja jt
Kuraatorid: Kati Ilves, Eha Komissarov, Annika Räim 

Näitus oli koostatud täies mahus Eesti Kunstimuuseumile kuuluvate teoste põhjal ning veebruaris toimunud muuseumi juubel on heaks põhjuseks keskenduda muuseumi ühele põhirollile - kunsti kogumisele ja säilitamisele.

See näitus polnud ehk nii mahukas, kuid minu jaoks on seda kordades raskem lahti mõtestada kui "Konflikte ja kohandumisi". Seintel rippusid nii fotod kui ka ekraanid, millest jooksid erinevad müsteerilisuseniidist puntras olevad videoklipid ning edasi sammudes tervitasid mind aina veidramad installatsioonid. Olgugi, et just nende installatsioonide peale mõtlemisele kulus mul suurem aeg, jäi mulle sellelt näituselt meelde Tõnis Saadoja maalisari "MAINSTREAM I-X". Köitis mind see juba ainuüksi seetõttu, et tegu oli hüperrealistliku inimeseportreega, ning kõik teavad ju seda, kuidas Allesfeldi neiule meeldib ka ise inimeste nägusid ja büste kokku kritseldada.
 Esmapilgul tundus, et tegu on erinevate filtrite alt läbikäinud mehe fotoga, kuid peale pikemat uurimist sain aru, et tegu on segatehnikatega. "Vau, võimas!"  Koju jõudes pidin muidugi enda jaoks selgeks tegema, kes on see mees ja mis on selle maaliseeria tegelik tähendus. Selgus, et mees pildil oli Saadoja eeskuju, 21. sajandi tunnustatuima Saksa maalikunstniku Gerhard Richteri portree. Richter oli esimeseks hüprerrealistliku maalisuuna viljelejaks Euroopas ning Saadoja idee oli selle sarjaga kaardistada maalikunstniku kasutuses olev tehniline arsenal. Kohe mõistsin, et seeria käimapanemise mootoriõliks oli imetlus teise kunstniku vastu. Siit lasen lendu soovi, mille täitudes leiavad kõik kunstnikud omale muusa, mis saab olema nende parimate teoste ajendiks. 

Konfliktid ja kohandumised

14.05 külastasin Muuseumiöö raames KUMU's eksponeeritavat näitust nimega "Konfliktid ja kohandumised". 
Kunstnikud: Anu Põder, Tiit Pääsuke, Rein Tammik, Jaan Elken, Jüri Palm jpt
Kuraator: Anu Allas

Näitus esitab ühe vaate 20. sajandi keskpaiga ja teise poole Eesti kunstile, mida kujundasid suures osas konfliktid ja kohandumised II maailmasõja järgse uue poliitilise olukorraga. Näitus ei kata kõike, mis poole sajandi jooksul eesti kunstis toimus, kuid püüab esitada sellest võimalikult mitmekülgse pildi. Kuna näitus oli väga suur, tundus iga ruum väikse omaette näitusena.

Näituse mitmekesisuse tõttu on erinevate teoste tekitatud üldiste mõtete ja tunnete sõnadesse panek suureks väljakutseks, kuid haaran häljal sarvist ja loodan, et suur tükk suud lõhki ei aja. Näha oli nii abstraktseid ja silmailu pakkuvid kui ka reaalsuse ja kujutlusvõime piiril kõlkuvaid taieseid ja skulptuure/installatsioone. Suure üllatusena avastasin, et väga köitvate ja huvitavate skulptuuride autoriks oli Tallinna Kunstikooli õppejõud, meie seast lahkunud Anu Põder, kelle terava silma all olen ka mina oma käed saviseks teinud. - Nostalgia ja nukrus - . Realistlikumad tööd tõid pähe ainult suured sõnad ja silmadesse imetlusesädeme. Ma armusin teoste puhul kasutatud pool-neoontoonidesse ja natukene veidratesse kompositsioonidesse. Realistlike teoste puhul paitavad eriti mu silmi veel kontrastid ja erinevad varjud, voldid, kortsud, detailid. Niiviisi sammusingi ühest ruumist teise ja otsisin neid rahuldustpakkuvaid detaile, mille leidmise puhl ma jälle ohhetada ja ahhetada saaks. 

Väli/Field

7.05.2015 külastasin näitust ''Väli/Field''
Kunstnikud: Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid
Kuraatorid: Marju Nurk, Kai Lobjakas, Aet Ollisaar, Madis Liplap

Näitust eksponeeriti esmakordselt 2014. a oktoobris Tartu galeriis Noorus ning näitusel Disaini-ja Arhidektuurigaleriis on eksponeeritud rohkem kui 40 objekti erinevatelt autoritelt. Ka näituse kujunduskontseptsioon pöörab igale tööle võrdselt tähelepanu kuna punased jooned näituseruumis loovad mõttelise suuna edasiliikumiseks.

Valisin viimaseks näituseks midagi teistsugust, sest lõppude lõpuks ei piirdu kunst ainult joonistuste ja maalidega. Muidugi on seda näitust palju keerulisem mõista kui teisi, sest nüüd ei ole infoallikaks värv või pintslitõmbe tugevus vaid reaalne ese. Ma ei valeta ja ütlen ausalt, et minu meelest olid seal koos täiesti suvalised asjad. Peamiselt torkasid silma muidugi moeesemed nagu näiteks mantlid, kotid ja jalanõud. Ehk ongi näitust läbivaks teemaks moeklassika rännak läbi aja. Mingil veidral kombel meeldisid mulle kõige rohkem meeste lakk kingad, oi kuidas läikisid. Lõid ka minul silma särama. Tegelikult saan aru küll, et tegemist oli modernse näitusega ning usun, et eksponaadid on kunstnikele endile sügavama tähendusega ning kindlasti soovivad nad sellega midagi edasi anda. Ehk pole ma veel enda teekonnal nii kaugele jõudnud, et sellest aru saada.

Rahutu veri

2.05.2015 külastasin ka Tallinna linnagaleriis olevat Karel Kraviku fotonäitust nimega ''Rahutu veri''
Kunstnik: Karel Kravik
Kuraator:


Näitus koosneb fotodest, mis on autori enda mälestuste põhjal taaslavastatud oma laste abiga. Autorit ajendaski enda lapsepõlvest säilinud fotode vähesus ning ka nende üpris tähtsusetu sisu. Ta lausub ka ise: ''Nõnda nagu need fotodki, mis on pigem minu praegune tõlgendus tollastest mälukildudest ja mis ei saa taotleda absoluutset tõepära, nii on ka käesolev ettevõtmine ise tõenäoliselt mu mälestusi kujundanud selle asemel, et neid hoida.''


Ka minule tuli nostalgia peale ning silme eest käisid läbi mälestused titeajast. Mulle väga sümpatiseeris juba autori idee-kasutada enda lapsi oma mälestuste elluäratamiseks-ülimalt peen ja geniaalne ütleks ma. Fotod olid mustvalged ning erinevalt Arne Maasiku galeriist oli selle näituse keskmeks just inimene ise. Piltidel on lapsed tegevuses ning nendest õhkab vabadust ja nooruslikku avastamisvaistu. Kuigi pildid olid mustvalged, suutsin ma siiski neid läbi värvilise pilgu vaadata.