Kunstnikud: Tõnis Saadoja jt
Kuraatorid: Kati Ilves, Eha Komissarov, Annika Räim
Näitus oli koostatud täies mahus Eesti Kunstimuuseumile kuuluvate teoste põhjal ning veebruaris toimunud muuseumi juubel on heaks põhjuseks keskenduda muuseumi ühele põhirollile - kunsti kogumisele ja säilitamisele.
See näitus polnud ehk nii mahukas, kuid minu jaoks on seda kordades raskem lahti mõtestada kui "Konflikte ja kohandumisi". Seintel rippusid nii fotod kui ka ekraanid, millest jooksid erinevad müsteerilisuseniidist puntras olevad videoklipid ning edasi sammudes tervitasid mind aina veidramad installatsioonid. Olgugi, et just nende installatsioonide peale mõtlemisele kulus mul suurem aeg, jäi mulle sellelt näituselt meelde Tõnis Saadoja maalisari "MAINSTREAM I-X". Köitis mind see juba ainuüksi seetõttu, et tegu oli hüperrealistliku inimeseportreega, ning kõik teavad ju seda, kuidas Allesfeldi neiule meeldib ka ise inimeste nägusid ja büste kokku kritseldada.
Esmapilgul tundus, et tegu on erinevate filtrite alt läbikäinud mehe fotoga, kuid peale pikemat uurimist sain aru, et tegu on segatehnikatega. "Vau, võimas!" Koju jõudes pidin muidugi enda jaoks selgeks tegema, kes on see mees ja mis on selle maaliseeria tegelik tähendus. Selgus, et mees pildil oli Saadoja eeskuju, 21. sajandi tunnustatuima Saksa maalikunstniku Gerhard Richteri portree. Richter oli esimeseks hüprerrealistliku maalisuuna viljelejaks Euroopas ning Saadoja idee oli selle sarjaga kaardistada maalikunstniku kasutuses olev tehniline arsenal. Kohe mõistsin, et seeria käimapanemise mootoriõliks oli imetlus teise kunstniku vastu. Siit lasen lendu soovi, mille täitudes leiavad kõik kunstnikud omale muusa, mis saab olema nende parimate teoste ajendiks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar