7.05.2015 külastasin näitust ''Väli/Field''
Kunstnikud: Tartu Kõrgema Kunstikooli tudengid
Kuraatorid: Marju Nurk, Kai Lobjakas, Aet Ollisaar, Madis Liplap
Näitust eksponeeriti esmakordselt 2014. a oktoobris Tartu galeriis Noorus ning näitusel Disaini-ja Arhidektuurigaleriis on eksponeeritud rohkem kui 40 objekti erinevatelt autoritelt. Ka näituse kujunduskontseptsioon pöörab igale tööle võrdselt tähelepanu kuna punased jooned näituseruumis loovad mõttelise suuna edasiliikumiseks.
Valisin viimaseks näituseks midagi teistsugust, sest lõppude lõpuks ei piirdu kunst ainult joonistuste ja maalidega. Muidugi on seda näitust palju keerulisem mõista kui teisi, sest nüüd ei ole infoallikaks värv või pintslitõmbe tugevus vaid reaalne ese. Ma ei valeta ja ütlen ausalt, et minu meelest olid seal koos täiesti suvalised asjad. Peamiselt torkasid silma muidugi moeesemed nagu näiteks mantlid, kotid ja jalanõud. Ehk ongi näitust läbivaks teemaks moeklassika rännak läbi aja. Mingil veidral kombel meeldisid mulle kõige rohkem meeste lakk kingad, oi kuidas läikisid. Lõid ka minul silma särama. Tegelikult saan aru küll, et tegemist oli modernse näitusega ning usun, et eksponaadid on kunstnikele endile sügavama tähendusega ning kindlasti soovivad nad sellega midagi edasi anda. Ehk pole ma veel enda teekonnal nii kaugele jõudnud, et sellest aru saada.
2.05.2015 külastasin ka Tallinna linnagaleriis olevat Karel Kraviku fotonäitust nimega ''Rahutu veri''
Kunstnik: Karel Kravik
Kuraator:
Näitus koosneb fotodest, mis on autori enda mälestuste põhjal taaslavastatud oma laste abiga. Autorit ajendaski enda lapsepõlvest säilinud fotode vähesus ning ka nende üpris tähtsusetu sisu. Ta lausub ka ise: ''Nõnda nagu need fotodki, mis on pigem minu praegune tõlgendus
tollastest mälukildudest ja mis ei saa taotleda absoluutset tõepära, nii on ka käesolev ettevõtmine
ise tõenäoliselt mu mälestusi kujundanud selle asemel, et neid hoida.''
Ka minule tuli nostalgia peale ning silme eest käisid läbi mälestused titeajast. Mulle väga sümpatiseeris juba autori idee-kasutada enda lapsi oma mälestuste elluäratamiseks-ülimalt peen ja geniaalne ütleks ma. Fotod olid mustvalged ning erinevalt Arne Maasiku galeriist oli selle näituse keskmeks just inimene ise. Piltidel on lapsed tegevuses ning nendest õhkab vabadust ja nooruslikku avastamisvaistu. Kuigi pildid olid mustvalged, suutsin ma siiski neid läbi värvilise pilgu vaadata.
2.05 .2015 külastasin kunstihoone galeriis Arne Maasiku fotonäitust nimega ''Vaga vesi''.
Kunstnik: Arne Maasik
Kuraator:
„Vaga vesi“ on kunstniku esimene merefotode näitus, ehkki ta on merd pildistanud alates
1998. aasta suvest kuusteist aastat. Iga näitusefoto, mis on välja valitud suurest hulgast
kaadritest, kannab näituse terviku sõnumit. ''Arne Maasiku merevaated esitavad loodust ja lõpmatust ilma ühegi märgita inimese kohalolust,'' ütleb ka kunstiteadlane Heie Treier.
Ka minul tekkis väga rahulik tunne. Nagu seisaks maailmalõpus. Mulle meeldis, et fotodele oli jäädvustatud puhas ja tõeline hetk ilma igasuguste inimjälgedeta. Samuti meeldis mulle, kuidas ei ole võimalik kindlaks teha millisel ajahetkel on foto tehtud, see jätab ruumi su kujutlusvõimele ning iga inimene saab luua enda merevee või taevavõlviga seotud loo. Tunnen, et see näitus oli neutraalne ning andis võimaluse mõelda ja selgusele jõuda.
