Surm&Ilu. Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris

20.03.2015 Külastasin ka näitust nimega ’’Surm&Ilu.Gootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris’’

Kunstnikud: AES+F, Tobias Bernstrup, Billeneeve, DeStudio, Gottfried Helnwein, Toomas Kalve, Laurentsius, Peeter Laurits, Kris Lemsalu, Mark Raidpere, Ene-Liis Semper, Andreas Tali, Anton Vill, Toomas Volkmann, Winny Puhh

Kuraatorid: Eha Komissarov, Kati Ilves

Keskenduti süngetele teemadele, mis on inimesi läbi aegade vaevanud. Näiteks toon välja AIDS-i, mis on jätnud jälje kõikidesse kultuurivaldkondadesse, iseäranis visuaalkultuuri. Samuti keskenduti fotodel alasti inimkehadele. Eksponaadid viisid mind aega, kus iluraamesse jäid üpris enesehävituslikult kondised n-ö haiged kehad. Näitusel mängiti ka videot, kus Winny Puhh esines Pariisi moenädalal. Tuleb välja, et agressiivsus ja  õudus mängivad väga suurt rolli tänapäeva glamuurimaailmas ja moetööstuses.

Mulle isiklikult meeldis see näitus just sellepärast, et kõrvuti oli pandud täiesti vastandlikud asjad kuid see toimis ning tekitas vaadates veidralt rahuliku tunde, justkui oleks see normaalne. Tunnen, kuidas selle näitusega on püütud panna inimesi tolerantsuse piire ületama. Ulmelised teosed panid mõtlema kastist välja. Läbi kogu näituse tekitas lummust ja külgetõmmet just see eemaletõukavus ja vastikus. Minu meelest näitas see näitus elu koos selle karmimate lisandite- haiguste ja surmaga- just nii nagu see ongi.

 

Hilma af Klint. Abstraktse kunsti pioneer

20.03.2015 Külastasin KUMUs olevat näitust ’’Hilma af Klint. Abstraktse kunsti pioneer’’
Kunstnik: Hilma af Klint
Kuraator: Iris Müller-Westermann

Hilma af Klint oli teerajaja kunstis ning 1906 aastaks oli ta omaks võtnud abstraktse kujutuslaadi. Maalides uskus ta end olevat ühenduses kõrgema teadvusega ning maalide kaudu püüdis ta mõista ja edasi anda inimeksistentsi mimemõõtmelisust. Oma abstraktsetes töödes et tegele ta värvide ega kujundite abstraktsusega iseenesest vaid püüab jäädvustada nähtamatut. Ta hoidis oma abstraktset loomingut eluajal salajas, tundes, et publik ei ole võimeline teda mõistma ning testamendis märkis ta, et töid tohib näidata 20 aastat pärast tema surma, mis on minu arvates väga huvitav ja vahva soov.

Võin öelda, et mul tekkisid segased tunded. Näitust jälgides tundsin ma rahulikkust ja vabadust kuid samal ajal ründas mind teiselt poolt segadus ja küsimused. Maalide tegemiseks on kasutatud väga rahulikke ja pastelseid toone ning ütleks, et esimese pilguga vaadates on pilt tõesti väga armas kuid hakates mõtlema, et mida ta on sellega öelda tahtnud, läheb aju keema küll. Kõige rohkem pakkusid mulle huvi religioossed pildid, kus iga pildi keskmeks oli ring kuid seest oli iga ring erinevalt täidetud. Iga ring peaks kujutama uskuja seisukohta. Samuti olid huvitavad ka tema automaatjoonistused mis pealtnäha tunduvad kritseldustena vihikuservas. Esimese asjana vupsaski pähe mõte ’’See ei ole ju kunst’’ kuid mida pikemalt neid maale vaatasin seda rohkem veensin ennast uskuma, et just see Ongi kunst. Tegelikult arvan ise ka ikka rohkem seda, et kunsti ei saa piiritleda ning iga päevaga laieneb see üha enam ja enam teemadesse, kust seda oodata ei oska.